See raamat on ema siiras ja sügav jutustus kogemusest, kasvatades autismiga poega, kes sai ametliku diagnoosi alles 19-aastaselt. Autor jagab avatult raskusi, millega pere silmitsi seisab: emotsionaalset läbipõlemist, süütunnet, ühiskonna survet ja vajadust pidevalt lapse eripäradega kohaneda. Raamatus selgitatakse üksikasjalikult, miks on autistlike inimeste jaoks nii olulised ettearvatav rutiin, selged reeglid ja visuaalne toetus, kuidas on üles ehitatud nende sensoorne tundlikkus ja miks tunduvad üldtunnustatud sotsiaalsed normid neile võõrkeelena. Raamatu peamine sõnum on, et autism ei ole haigus, mis vajab „parandamist“, vaid teistsugune aju operatsioonisüsteem. Läbides pisaraid, leppimist ja iseendaga tegelemist, õpivad vanemad oma last mõistma, kaitsma tema piire, andestama endale ja leidma rõõmu igast väikesest võidust, luues oma erilisele lapsele turvalise ja armastava maailma.